Reisi algus

Reisiblogi

3.juuli-30.juuli 2010





1.päev
Pärnust hääletasime Lätti, peale saime 20minutiga. Võttis peale leedukas, kes töötab Rootsis.
Aga oli keelebarjäär. Tema halb inglise keel ja meie halb vene keel, siis viis ta meid
Riia kesklinna ekstra, kuigi ta ise sinna ei läinud, aga tahtis head teha, kuigi me seda ei tahtnud. Kuna meil oli hääletamissildi peal kirjas RIGA,
siis, arvaski, et tuleb meid viia Riia keskele. Loomulikult oli see meile õnnetuseks, sest me tahtsime tegelikult saada otse
Kaunasesse, kuid siis olime me 15km kaugusel kiirteest, kuskil Riia keskel. Natukene kondasime Riias siis ringi ja lõpuks hakkasime
hääletama tagasi kiirteele keskelt. Proovisime õnne poe ees, aga keegi ei läinud sinna suunda. Kuid ühtäkki üks auto tagurdas ja ütles,
et pole probleem ma viskan teid ära, kuigi ma ise lähen vastassuunda. Seejärel kiirteelt saime sildiga Kaunas kuskil 5minutiga peale.
See oli sammuti lahe onu, kes rääkis head inglise keelt, ajas palju juttu, ostis mulle jäätist ja lõpuks helistas ka meie hostile Kaunases ise, et kokku saada.
Albertase juures oli väga lahe, ta oli selline hästi korralik poiss, kes õppis matemaatikat. Tal oli hästi palju küsimusi, mida meilt küsis.
Sõime ta perega õhtust ja hiljem ta isa veel mängis kitarri.

2.päev
Kaunasest läksime häälega Marijanpole, sest Kaunasest ei saanud peale. Marijanpoles, 60km Kaunasest, tegime gaasipliidiga bensuka kõrval nuudleid. Pärast kui kõht oli täis ja
tee äärde tagasi läksime saime peale 5 sekundiga. Peale võtsid Luca ja Katja, noored, kes tulid pooleaastaselt Aasia reisilt koju Sloveeniasse. Kuna aga me ei
olnud leidnud endale Poolas öömaja, saime me õnneks nende couchsurfingu hosti juurde öömaja. Poola äärelinnas, kus ümberringi oli suht lääbakil, aga maja seest
väga uhke. Joana ja Piter olid väga sõbralikud ja sammuti palju ringi reisinud Couchsurfingu kaudu. Nad töötasid vanglapsühholoogina üks ja äripsühholoogina teine.

3.päev
Pool7 läksime jälle teele, Luca ja Katja viskasid meid kiirtee äärde. Kahjuks, aga polnud see parim koht, saime sellest kohe aru. Siis aga üllatuseks tuli üks Poola mees ise minu juurde abistama. Ta soovitas sõita bussiga Warsawi ja sealt kuskile linna teise serva hääletama. Warsawis otsustasime, aga Berliini minna rongiga. Hum, see on küll kallim kui hääletamine, nimelt u 550eek, aga mõtlesime, et see tasub end ära, kuna siin tundub jaa raske hääletada ja pealegi oleme me veidi haiged. Sammuti on siiamaani läinud kõige rohkem 50 krooni.
Hetkel, kui ma seda blogi siiamaani kirjutasin, olemegi me rongis, mis sõidab Berliini u 6 tundi. Meie host lubas meile vastu tulla, loodame, et see ka nii läheb.
Meie kupees või kuidas seda kutsutakse, kus 6 inimesi koos istuvad on Poola noored, kes õpivad inseneriks ja lähevadki Poznami praktikale. Saime ilusti jutule ja õpetasime üksteisele oma maade keeli. Tuli välja küll.

Benjamin tuli meile vastu ja tegime kohe tuuri Berliini peal, nägime Brandenburgi väravat, teletorni, Bundestagi, Under Den Lindeni tänavat. Väga palju oli kuningas Friendrichile pühendatud kujusid.
Väga ajalooline. Benjamin ja Paul olid väga toredad, rääkisime õhtuni. Benjamin oli olnud Erasmusega Inglismaal ja läheb Prantsusmaale vahetusüliõpilaseks.
Nende koolis polnud vaja loengutes käia, vaid kodutöid esitada. Lahe oli ka see, et Benjamin oli ehitanud ise voodi lae alla, mingite taladega, kus sain magada.

4. päev
Läksime rongiga Potsdami. Külastasime Sans Soussi lossi. Ääretult kena. Iga meetri tagant on maja seinal mingi tagant kujud, hullult nikerdatud. Lisaks võrratu purskkaev keset lossihoovi, kus ujusid meeletult lõhesid ja nendega koos ka pardid. Lossi juures purskkaevuni on viinamarjaaed. Pärast sealt äratulemist juhatati meid turismiinfopunktist vale kiirtee juurde, mistõttu seiklesime 4 tundi.
Seejärel läksime tagasi kesklinna ja sõitsime sealt bussiga Micheldorfi, kus oli suur suur rekkapark. Kahjuks oli aga juba nii hilja õhtul, et me peale ei saanud ja jäime sinna lähedale metsatukka telkima.
Vahepeal kohtasime seal ka mingit saksa tüdrukut, kes käis kuskil 20km Berliinist põhja pool Cassel...mingis kohas , kus on roheline ala, et mingi hipikommuun ma kujutan ette. Tüdruk ise oli paljajalu ja tundus küll nagu kaks nädalat pesemata. Nii kaua ta seal oligi.

5.päev hommikul, ärksime küll vara, kuid söögi ja sättimise peale läks aega ja rekkaparki läksime tagasi kell 8. Rekkaid oli väga vähe alles jäänud, kui eilne päev oli neid sadu. Egas midagi, jälle tegime sildi ja hakkasime hääletama.
Meie lähedal hääletas ka üks Kreeka mees Rostocki. Kes ütles, et läheb sinna naist otsima ja lapsi tegema. Kuuldes, et lähme Itaaliasse laitis ta plaani väga maha. Rääkides segainglise keeles: sleep, maffia, hospital, where is my baby.
Saime peale tunni ajaga poola rekkanaise Magda peale. Kes viis meid Hannoverist edasi teise suurde rekkaparki. Rekkas ei või olla kaks kõrvalistujat, seega Joel pidi tihtipeale maas istudes ennast võimalikult madalaks tegema.
Seal hääletasime jällegi tund aega ja saime auto peale otse Amsterdami kesklinna. Saksamaa on ainuke riik, kus kiirteedel ei ole kiirusepiirangut, nad on nii teinud, kuna nad suudavad teha nii võimsaid autosid. Seega sõitsime,
nii uskumatu kui see ka pole, 250km tunnis ja saime väga ruttu kohale. Hirmus ei olnud, sest see auto oli kuidagi nii sujuv ja selliseks sõidustiiliks vist mõeldud.
See mees rääkis lahedaid asju veel, et Hollandis nt on säilinud vana traditsioon, et naised sünnitavad kodus ja seetõttu on nad kahjuks ka top1 lastesurmadega.
Huvitav ka see, et ühikad on tehtud vanadest laevakonteineritest, sellised hästi suured, kõigil oma boks. Ja õpilastele on kogu ühistransport tasuta.
Amsterdamis meil ei olnud öömaja ja me läksime keskraamatukokku tasuta internetti ja otsisime viimase hetke couchsurfingu kaudu hosti, mille me ka tunni aja jooksul leidsime. Läksime tema poole siis, mingi mees, kes elas väga elavalt kaasa
jalgpalli mängule, Hispaania-Saksamaa. Saksmaa kaotas, aga Holland oleks väga tahtnud Saksmaaga mängida.

6.päev
Käisime Amsterdamis ringi. Punaste laternate tänaval, kanaleid pidi. Proovisime imehead Hollandi kuulsat õunakooki. Dami väljakul olime. See on lihtsalt vapustav linn. Kujutage ette, kanalid, millel on kaunid paadikesed, igal pool nii palju lilli.
Kõik inimesed sõidavad jalgratastega mööda, laulavad, vilistavad naeratavad omaette.
Läksime rongiga Den Haagi. Seal olid ees meie Eesti sõbrad, kes sinna ajutiselt tööle läksid. Kuna meil polnud taas kord aga hosti, siis otsisime öömaja. Meile soovitati mingit kohta, kus maksad 2.50eur öö ja saad veel hommikusööki, aga see pidi olema
nii, et lähed kohale ja pead ütlema, et kogu raha varastati ja kuhugi pole minna. Midagi sellist me siis tegime. See äri oli aga teise kohta kolinud ja kui lõpuks sinna jõudsime, siis tuli välja, et see on sõltlaste päevane hooldekodu, kus ööbida ei saa.
Et väga uskumatu, siis mõtlesime, et läheme ühte kaunisse parki, kus olid kitsed ja jänesed ja kõik loomad toodud sinna vaatamiseks inimestele. Kuid seal olid mingid valvurid kõndimas ja ööseks läksime lõpuks meie Eesti sõprade keldrisse. Päris normaalne oli,
ega need ei ole nagu Eesti keldrid ja pealegi olime juba nii väsinud, et ei hoolinud, kus magame. Ahaa, enne seda käisime veel Den Haagi punaste laternate tänaval, kirikuhoovis, pubide rajoonis. Õhtuti oli ikka kõik nii elav ja lahe. Kahekesi poleks osanud neid kohti leida, aga õnneks meie eesti sõbrad olid headeks giidideks.

7.päev
Hommikul hakkasime linnast väljast bensukas jälle häälega minema Pariisi poole. Tunni ajaga sai peale. Võttis peale üks naine, kes ei ole kunagi hääletajaid peale võtnud, aga ta ütles, et kuna tüdruk hääletas, et siis ta julges võtta. Ta oli hästi lahe, polnud kunagi nt ülikoolis käinud, aga oli loonud ise oma tõlkeäri. Põhiliselt prantuse-hollandi keele peal toimis see. Ta viis meid Brüsselisse. Kust autost välja astudes pahvatas meile näkku 35 kraadine lämbe kuumus. Egas midagi, kõndisime jälle paar kilti linna piirile aeglustuskohta, tegime megamega suure sildi PARIIS.
Saime tunni ajaga peale ja kell 16 olime juba Pariisis, kus üllatus-üllatus meil ei olnud veel öömaja. Mõtlesime siis, et okei lähme hostelisse, olime eelnevalt otsinud, mingi 10euro hostelid, aga kohale minnes selgus, et ilma reserveeringuta maksab see 40 EURi, seega jäi see ära.
Otsime tükk aega tasuta wifi tsooni, kuni leidsime ainukese McDonaldsi eest. Nii ja leidsime ühe venna numbri couchsurfingust ja meil nagu tõsiselt vedas, sest ta oligi meid nõus võtma. Ta elab korteris, mida kutsutakse stuudioks, see on umbes sama suur kui üks ühikatuba Eestis, aga siin on tal kõik olemas
ja midagi kellegagi jagama ei pea. Aga ta just kohe kohe hakkab kolima, et meil vedas aja suhtes. Tema on samuti Erasmusega Inglismaal ja Itaalias käinud. Communicationsi õppimas. Ostsime metroo päevapiletid, mis on õpilastele ja nädalavahetusel soodsamad. Õhtul läksime Sacre Ceuri kiriku juurde, nii suur
ja võimas Eesti kirikukönnide kõrval. Ja milline vaade. Kogu linnale, olime seal mingi kolm tundi, pimedas kõik need linnatuled, trepid täis inimesi, kõigil veinid klaasidega käes, keegi purjus ei ole, sõbralik õhkkond. Mängivad muusikud, meie olime mingi venna juures, kes poplaule laulis. Taamal oli veel
mingid neiud viiluitega. Seega elav muusika. Jõimegi seal oma veini, sõime juustu ja šokolaadi. Üks prantslane hakkas meiega ise rääkima ja abi pakkuma. Rääkis meile ära, mis on parimad veinid, juustud. Kohad kuhu minna. Juhatas meid isiklikult Moulin Rouge ette. Väga kallis on sinna minna etendust vaatama.
Inimesed voolasid seal igatepidi südaööl. Huvitav on ka see, et Pariisis on palju selliseid kohti, kus sa istud nagu ringikujulisel platsil, mis on nö suur ventilaator ja alt puhub tuul, väga mõnus jahutus.
Põnev oli veel see, et peale südaööd kimas mööda mingi 3000 rulluisutajat, kes sõidavad u 20km läbi linna. Midagi Friday Night Skate moodi. Väga äge.

Vaheblogi

Kuidas see reisididee üldse tuli?

Ma olen alati ihaldanud reisida. Pärast keskkooli lõppu oli see hea võimalus maailma näha, inimeste ja kohtadega tutvuda.
Kuna üksi ma ei oleks seda julgenud teha, ega ka arvatavasti mõne sõbrannaga kahekesi, siis pakkusin seda Joelile ja ta oli kohe nõus. Tasapisi hakkasime planeerima juba talvel, aga tõsised ettevalmistused toimusid ikka paaril viimasel nädalal.

Mida me ette valmistasime?

Esiteks panime paika täpse marsuudi ja täpsed kuupäevad, kus millal oleme.
Kohad, mida me tahame kindlasti näha.
Saatsime palju couchrequeste igale poole. Et vähemalt esimestel päevadel oleks host olemas.
Isegi vestmikust paljundasin paar lehte prantuse ja itaalia keelega, sest leidub inimesi, kes ei räägi seda ja päris jama võib nii olla, kui midagi ei oska.
Sammuti tasub kontollida, kas telefon töötab välisriigis, mina näiteks pean helistamisel, kasutan tele2 kõnekaarti, valima *100*+372..number#
Siis printida iga linna kohta paar hostelit või kämpingukohta.
Kasuks tuleb veel otsida ehk, kus turismiinfopunktid.
Sammuti suurendatud kaart, kus on peal iga linna kohta, kuidas linnast välja saada, mis teed pidi. Mis ühistranspordiga.
Ehk ka see, et palju ühistransport maksab, peab tõsiselt mõtlema, kas liigud jala ja ostad ühekordse pileti või päevapileti. Ühekordne pilet oli nt 2.60eur, et jah kallis. Päeva 7eur. Amsterdami hinnad on need.

Mida me kaasa võtsime?
Minul oli nagu kooliseljakott, aga suurem, mingi 5 kilo asju, aga seljatugi ja eest need rihmad, mis toestavad, ilma ei kujuta ette.
Joelil oli 70l matkakott, u 15 kilo, plastikseljaraamiga, et oleks megatoestav ja tugevad rihmad.
Telk, magamiskott, magamisalus, priimus, gaasiballoon, toitu võtsime 4 pakki nuudleid, aga neist sai ruttu kopa ette.
Taskulamp, suur Euroopa kaardiatlas, läpakas, digikas. Igasugu akulaadijad. Pesuvahendid ja väga väiksed rätikud, neist piisab. Ravimid, meie saime külmetada ja läks igast nohu, köha, palaviku asju vaja, sammuti plaastrid, kuuma ilmaga jalanõud hõõruvad.
Liitrine ja pooleliitrine veepudel. Täita igas kohas, kus võimalik.
Riided siis: nädala jagu pluuse, pikad püksid purjeriidest, et kuivaks ruttu ja oleks kerged. Päevitusriided. Lühiksed püksid. Kinnised jalanõud, Pesu, sokid.
Kaelarätik, müts. Tuulejope, pusa. Sammuti kingitused oma hostidele, me tegime ise külmkapimagnetid:D
A3 plokk ja 2 markerit.


8.päev
Planeerisime kogu päeva rahulikuks Pariisi avastamiseks. Esmalt läksime Sacre Ceuri juurde tagasi viinamarjaistandusi vaatama ja mööda tänavakesi jalutama.
Veinikeldrit me küll ei leidnud tõelist, sest see oli kinni pandud. Seejärel vaatasime üle Louvre muuseumi, Notre Dame kiriku, Arc de Triomphe. Õhtul läksime Eiffeli torni, kuhu on soovitav osta internetipilet, prinitida see ja kohale minna, kuigi aega läheb pool tundi,
on see kiirem kui kohapeal vähemalt 2 tundi seista. Õpilastele kõige üles oli 11euri. Olime seal üle 2 tunni kuni pimedaks läks. Üles ei tohi võtta kaasa klasspudelit. Seega meie piknik üleval veiniga jäi ära ja pudeli pidime alla jätma. Igal täistunnil alates kella 10st
õhtul hakkab torn sädelema. Suurtest prožektoritest ülevalt tulevad valgusekiired, mis paistavad üle linna.

9. päev
Seiklesime 4 tundi Pariisi äärelinnas enne, kui õige koha leidsime. Õpetuseks siis, et linnast tuleks ikka mingi 15km välja minna, otsida lähim bensukas vms. Meie leidsime veel ühe metroo, mis läks linnast välja Disneylandi. Piletit ei raatsinud osta ja hüppasime üle turvavärava.
Lootsime küll peale saada Disneylandi parklatest, aga ei olnud sealgi õnne kuni lõppude lõpuks ikka saime. Edasi saime häälega Reimsi lähedale suurde bensukasse, kus praegu ka wifi areas istume. Õnneks on okei, tasuta saab duši all käia ja vaade on ilus, künkaline maastik.

10. päev
Päev algas siis suure vihmasajuga, lausa äiksega. Pidime siis kiiresti tegutsema, sest telk ei olnud just õige kujuga tuule käes. Saime telgi kokku pakitud ja läksime kõrvalolevasse bensukasse ennast korda tegema. Seal kohtasime teisi hääletajaid, kes läksid samuti Strasbourgi. Läks võib-olla pool tundi kui saime peale ja minema.
Aga siis järgmises kohas, Metzi lähedal, läks kauem. Seal olime kuskil 5 tundi ehk ja ootasime õiget autot. Peale saime ka autole, mis läks Lorquini, mõnikümmend kiltsa ennem Strassbourgi. Juht tegi hea ettepaneku. Oodake mind ära autos ja ma viin teid siis Strasbourgi. Tegimegi siis nii. Magasime kaks tundi ning saime juhi heast tahtest kohale, lausa ukse ette, kuigi ta ise sõitis sama päev tagasi Pariisi, aga viis meid vastassuunda u 40 km, sest tal just õnnetus hea äritehing päiksepaneelidega. Meie hostid olid üllatuseks muusikud, mõlemil tüübil oma bänd ja neil oli külas ka sõbranna. Seega hea seltskond olemas ja pubitripp.

11. päev
Veetsime päeva Strassbourgi peal ringi konnates, vapustav linn, nii palju lilledega kanaleid, iga nurga peal midagi pildistada. Üritasime meelega vaid vanalinnas püsida, et mitte modernsemat poolt näha. Õhtul läks meie muusikust Strassbourgi host juhuslikult Colmari, meie järgmisessse sihtkohta festivalile, seega saime temaga küüti.
Muusiku ja tema sõpradega kohtusime meie Colmari hostiga ja läksime festivalile, seal oli selline külabänd, siuke simmani moodi, kuid lisaks oli välikino, kus filmimuusikat mängis bänd kõrvale ja seda 90 min, vägev filmielamus.

12. päev, meie Colmari host, kes oli noor optometrisist ekstremsportlane läks purjetama ja meie Colmari linna peale, nagu pisike armas Strasbourg. Lõunal suundusime edasi Freiburgi, selle linna eripära on see, et terve linn on täis kitsaid kanaleid, ehk 10cm on vett põhjas, seega palava ilmaga käivad kõik inimesed jalgupidi kanaleis,
ka tänavatel, sest need väga puhtad. Huvitav oli ka Schlossberg, lossimägi, kust otsast avanes vaade linnale ja Alpidele. Selleks ajaks oli alanud ka suurem kuumalaine, 39kraadi. Freiburgi turistipunkt oli väga asjalik, saime palju infot. Sealt saime nõu, kuidas minna Kaiserstuhli, ehtsasse viinamarjakülakesse, veinipoed igal nurgal, veinitünnid paljudes hoovides.
Ööbisime Kaiserstuhli kämpingus. Linna keskel sõitis takso meie juurde ja küsis, kas te soovite äkki sinna minna, tasuta. Ehtne vedamine, sinna oli ehk 2kuni3 kilti ja kellaaeg hiline. Kämpas olime omaette vaikselt ühes nurgas tasuta, salaja. Tegime oma priimusega tõelise õhtusöögi, riis kastme ja kotlettidega. Peab ütlema, et priimus on meid paljudel kordadel näljast päästnud.
Ja kõvasti raha kokku hoidnud.

13. päev
Äratus 4.45, kuna öösel aga sadas vihma, võttis märja telgi kokkupanek aega ja saime palju hiljem minema, kui tahtsime. Ees ootas pikk päev, Lyoni sõit. Minnes õige koha peale hääletama, rongiga jänest ja jala u 10 km, tuli meil kohtuda kolmel korral politseiga või nagu neid siin kutsutakse sandarmid. Ükskord kõndisime kiirteel, sest piirde taga liiga kõrge rohi. Öeldi lihtsalt: very
very dangerous. Teisel korral kontrolliti lihtsalt passi, sest viibisime piiri ääres ja seda kontrollitakse paljudel. Kolmas kord oli saanud juba üle piiri parklasse, kus politsei tuli taaskord hoiatama, et jääge kindlasti parklasse hääletama, mitte kiirteele. Ehk siis senini pole vangi sattunud. Kusjuures õhtuks me jõudsimegi Lyoni, tegelikult isegi edasi Viennesse. Õigemini selle
linna tühjemasse kanti, kus autosid ei liikunud nii palju, et homme edasi hääletada. Leidsime ühe kohaliku telefoniputkast, kes ütles, et teab, et üks bensukas jääb sinna poole, kuhu läheb. Mõtlesime, et OK, kasvõi väike bensukas parem, kui koht kus praegu oleme. Auto pidime tal käima lükkama ja autosse hüppama, seejärel viis meid sinna bensukasse, kus pidime üle aia ronima.
Seda on vaja muide tihtipeale teha igal pool. Ja üllatus üllatus see oli MEGAsuur parkla-tankla, siukest pole veel reisi jooksul näinud. Jäime sinna telkima.

14. Praegu olen autos, teel Nice poole. Pärast 2 tundi hääletamist, MEGAkuumuses, Eestis ei oska sellist tõesti ettegi kujutada. Veidike jama on see, et tahame minna tegelikult St Paul de vence lähedal olevasse asulasse, kus meil on 2 hosti, aga üks ei vasta numbrile ja teine ei ole millegi pärast siiani numbrit saatnud. Ei teagi, kas tuleb taas kuskil telgis, rannas ööbida või õnnestub
mõni host veel kätte saada. Peaks märkima ära, et pidev kuumus ja väheste unetundide pärast on energiast tihtipeale vajaka. Vett läheb meeletult. Igal võimalikul hetkel pikutame kuskil kordamööda, kui teine hääletab.
Hetkel Joel magabki siin kõrval autos, nokib. Ei tea, mis kuumapahvakas võib meid oodata sellest mõnusast konditsioneeriga autost välja astudes...

Me täiega tunneme puudust tankladega kaardiatlasest, praegu lihtsalt käime bensukas atlast vaatamas ja teeme vajalikust kohast telefoniga pilti, saab hakkama.

15. päev
Eile saime tegelt kokku Wilfriediga, kes andis meile öömaja. Kohe otseses mõttes öömaja, sest me saime terve korteri oma päralt. Ta vanemad olid ära läinud puhkusele ja seetõttu oli korter tühjaks jäänud. Tegime siis süüa, kartuleid. Täna hommikul tegime pannkooke, kuid siis Joel pani Keiule liiga palju toitu ette ja siis Keiu ei olnud sellega rahul, et liiga palju. Pärast seda läksime St.Paul de Vence’i,
mis oli võrratult ilus. Küla, õigemini kindlus, mis oli kaljuserval. Olles seal olnud paar tundi, tulime tagasi, pesime, sõime ja siis läksime Nice peale. Jõudsime mingile suurele väljakule, kus oli Hip-hop battle. Tantsijad võistlesid omavahel. Pärast seda saime nautida Vahemere mõnusid. Vesi oli jubedalt soolane, harjumatu. Jalutasime ka mööda rannaäärt. Hoopis kõvasti parem kui Eestis...
Õhtu lõpeb praeguse plaani järgi nii, et me sööme, peseme ja siis oleme niisama, sest homme on vaja jälle varakult tõusta ja Monaco poole minna.

16.päev
Hommikul jõudsime Monacosse ning olime seal nii kaua kuni leidsime Wifi ala ja saime mõned asjad Internetist üle vaadata. Sellega oli ka nii, et kulus päris mitu tundi. Siis Leidsime, et mõttekam on edasi minna rongiga, sest me ei osanud sealt kuidagi bussiga välja saada. Saabusime Itaaliasse Ventimiglia nimelisse külla. Koht tundus normaalne, suur raudteejaam jne, kuid siis hakkasid miinused tulema.
Õeldi, et pilet rongiga Pisasse on 36 eurot nägu ning me otsustasime selle vahele jätta. Kuigi infost õeldi, et on ainult 17 eurot, mis oleks olnud normaalne. Aga siis hakkasime hääletama, keset linna. Saime sealt edasi San Remosse, sealt bussiga edasi Imperiasse, kust leidsime linnasisesest tanklast mehe, kes meid kiirtee äärde toimetas. Sealt saime natukese aja pärast edasi Genova poole. Seal proovisime
hääletada ka kella 22 ajal, kuid lõpuks otsustasime ikka sinna ööbima jääda.

17.päev
Sõitsime rongiga Luccasse, kus meid ootasid ees meie hostid itaalane Giuseppe ja poolakas Anna. Anna oli tulnud Itaaliasse ülikooli ja juba esimestel nädalatel Giuseppe leidnud ja kokku kolinud. Huvitav on see veel, et Giuseppe õppis ülikoolis vene keelt. Kõige põnevam oli see, et õhtul läksime Giuseppe ema juurde, tõelise Itaalia koduperenaise juurde, kes valmistas mitmekäigulise õhtusöögi pastadega,
kotlettidega ja kartulitega. Õhtusöök kestis 3 tundi. Lisaks tuhat sorti magustoitu. Meiega koos oli seal külas ka Anna pere Poolast, seega oli mitmekesine seltskond koos.

18. päev
Käisime hostidega ringi Lucca peal, nad olid väga heaks giidiks. Luccat kutsutakse 100kiriku linnaks, aga praeguseks on säilinud väga vähe. Kuid igalt poolt leiab torne. Miks? Perekond, kes tol ajal kõrgema torni ehitas oli uhkem ja jõukam teistest. Seega oli see nende naabrist parem võistlus. Sammuti oli linnas ka vangla, kus Anna oli mööda jalutades ükskord kuulnud, kuidas mees ja naine üle müüri üksteisega räägivad,
mis advokaati võtta. Mulle meeldis, et igal pool tornidel olid suured kellad, kuid kuna taheti, et nad öösel vait oleks ja sellist asja ei suudetud välja mõelda, siis pandi kellad lihtsalt seisma ja nii on nad praeguseni.
Pärast seda külastasime Pisa linna, loomulikult Pisa torni vaatasime ja käisime ringi.
Räägiks veel Itaalia sümboolikast, igal pool leiab suveniiridena pisikesi puust Pinocchioid, päevalilledega asjakesi, Fiati kui itaalia auto teemaga asju, inglitega asjad. Ehk ka tornid, piiblitegelaste kujukesed.
Õhtul jälle vast selle reisi suurim söömaaeg. Muide iga toidu kõrvale söödi piprakaunu. Giuseppe rääkis, et tal on isegi villid suus selle söömisest.

19. päev
Cecinas tajusime esimest korda fiestat ehk itaallaste lõunapausi, kus palava ilma tõttu suletakse mitmeks tunniks kõik ärid, ka enamik supermarketeid nii, et pidime mitu tundi passime enne kui süüa saime osta. Läksime Cecina randa, enamasti olid küll seal kõik privaatrannad, kuhu ei saa minna nagu enamikesse randadesse Itaalias, aga ometi leidsime ühe. Käisime ujumas, soolane, kuid see-eest kannab hästi vee peal. Suured lained. Rannad on enamjaolt kivised, kuid me saime suht hea liivariba peale. Rannas ei müüda ainult jäätist, vaid tarbekaupu, nimelt müüja käib ringi 20 mütsi peas ja kleidid õla peal, lisaks päevituslinad, päikseprillid.
Kuna kellaaeg oli hiline ja metsatukk väga hõre telkimiseks, otsisime rannas okstest tehtud onnikesi ja magasime seal ööd, kuid jah pigem pool ööd jälgisime ümbrust, et ega taskulampidega onud ei tule ega ära aja ja trahvi ei tee.

20. päev
Hommikul käisime veel ujumas, päevitasime esimest korda reisi jooksul ja läksime edasi väiksemasse külakesse enne Sienat. Väikematesse kohtadesse hakkasime käima, sest meil ei olnud Itaalias igal pool hoste ees ja seega telkisime ja väikestes kohtades on rohkem rohelisi alasid. Antud korral olime päevalille põllul. Vägev oli ärgata küll, kui hommikul kollased lilled sillerdavad vastu. Ja need põllud on seal tõesti suured
nagu Eesti viljapõllud.

21. päev
Sienasse jõudnuna kõmpisime ringi ja otsisime hulka aega wifit, mida me aga ei saanudki, kuigi iga teine inimene juhatas, et seal ja seal on tasuta wifi. Lõpuks läksime suure kiriku juurde, tegime seal ees endale priimusega pastat, magasime lõunauinaku ja läksime väiksesse kohta Castellinasse. Kuna eelmine öö põlluvagude vahel oli vaevaline ja seljad valusad, mõtlesime, et lähme kuskile hoovi. Asi lõppeski sellega, et küsisime
ühe vanapaari käest, et kas võime nende hoovi telgi panna. Algul öeldi PRIVAATO PRIVAATO ja et camping 5km. :D Siis tegime aga kurvad näod pähe ja kell oli ka 10 õhtul..kuni see tädike ütles, et pangu telk sinna nurka hoovile. Nad lasid meil teha endi köögis süüa. Põnev asi on see, et nad olid u 70aastased ja rääkisid ainult itaalia keeles. Aga hakkama saime, mul oli mu vestmikulehed. Lisaks kutsusid nad sinna oma sugulased, kes
olid sakslased ja rumeenlased, seega saime vene ja saksa keeles rääkida.

22. päev
San Gimingnano, kaunis väike linnake mäe otsas, vanaaegne müür ümber linna, palju kõrgeid torne. Ja vapustav vaade väikestele külakestele ümbruses. Veidi võiks seda kohta võrrelda isegi Saint Paul de Vence´ga.
Õõbisime Montelupos veits enne Firenzet.

23. päev
Firenzes kolasime enamasti mööda turutänavaid pidi ja ostsime suveniire, seal oli suht hea valik. Seejärel, käisime keskväljakul, Firenze eripära, igal pool piiblitegelaste kiviskulptuurid. Suured katedraalid, kirikud.
Ööbisime Rastingnanos.

24. päev
Ärkasime hommikul kell viis, äiksepilv täpselt meie pea kohal. Igal pool ümber valged sähvakad ja müristab kõvemini kui Eestis, kuna olime liiga selle pilve all ja veel kõige kõrgema puu all telk, siis põgenesime rongijaama varahommikul, õnneks olime lähedal. Esimese rongiga Bologna poole, kus me praegu olemegi, keskväljakul, kohvikus. Siin ülikoolilinnas on mitu ülikooli, kuid külastasime siis meiegi vanima Bologna ülikooli õppehooneid nagu anatoomia õppehoone, kus oli ka tasuta muuseum. Seal oli siis inimkeha iga osa igatepidi näidatud, sammuti harvaesinevad haigused ja väärarengud. Seejärel kristallide ja kivimite õppehoone, kus oli ka tasuta muuseum. Uskumatu, et selliseid ilusaid kristalle ja mineraale võib lihtsalt loodusest leida.
Lõpuks otsisime üles ühe vanima raamatukogu, mis on nii antiikne, et ilma raamatukogutöötajata ei lasta seal ringi kolada, seega saime omale tasuta giidi ja näha 16. sajandi ehedat raamatukogu, kus suured kogud ajaloo ja juura raamatuid põhiliselt, nende parim eksponaat oli maiade kalender.
Bologna jättis selles mõttes väga hea mulje, et seal praktiliselt turiste ei olnud ja selline vaba õhkkond, ka hooned ja tornikesed olid huvitavad. Nö suurTartu.
Õhtuks läksime Terme Eugenesse, kus küsisime endale öömaja ühte hoovi, loomulikult nad rääkisid meile vastu vaid itaalia keelt, aga sai hakkama.

25.päev
Suundusime edasi Veneetsiasse, kus veetsime terve päeva. Oleks saanud kotid ära panna, siis oleks ehk natuke kergem olnud. Seal siis nägime kõigepealt kitsaid, labürinti meenutavaid tänavaid. Uhked hooned, Rialto sild, Santa Maria kirik, San Marco väljak jpm vaatamisväärsusi. Õhtul pidime kahjuks sealt lahkuma, sest meil puudus öömaja ja kämping oli liiga kallis. Öö veetsime Grisignanos, kus Joeli sünnipäeva auks oli ilutulestik. Ehk tegelikult mingi riigi tähtpäev, sest inimesed pidutsesid igal pool meie ümber.
Gondlisõit on 40 eur pool tundi. Veebuss on 6.50 eur tund aega ühes suunas. Kämping läheks ka 22 eur, meie ühegi nende asjade peale raha ei kulutanud. Ahaa, toitu ostsime Coop supermarketist, kus olid täiesti tavalised hinnad, sai oli isegi odavam kui mujal. Seega ei tasu küll karta, et Veneetsias nälga jääb.

Vaheblogi
Siiamaani oleme teinud kõik oma söögid priimusega: riis, makaronid ja makaronid, sekka võileivad, jogurtid, veinid. Kõik saab kätte supermarketist ja kui hoolega otsida siis suhteliselt hea hinnaga. Väljast oleme ostnud vaid kahel korral pizzat, sest itaalia pizzat peab ikka ka proovima ja 1.20ga saab suure tüki, kui otsida. Sammuti ühe korra ostnud jäätist, sest see on siin väga kallis, 1.80 on tavaline topsijäätis. Kuid vein, šokolaad ja juust on see-eest odavamad. Tavaline vein, mis Eestis oleks 70 eek, saab siin kätte 25 eeguga. Kust saame joogivee? siin on igal pool parkides jms kohtades väliveekraanid, kust kõik tasuta joogivett võtavad, seda ka meie. Siiamaani oleme elus, ju siis on puhas.

Putukad, reisi algul mind ei söödud üldse, aga siin Itaalias on ikka mõni sääsk olnud, kuigi sääsetõrjet on ehk vaja olnud üks kord. Eestis on olukord ikka hullem.
Päike on ikka tugevam ja päikesekreem on otsa saamas, vahel on tunne et faktor 15kreem on liiga nõrk. Aga kuna me oleme päikest reaalset võtnud vaid ühe päeva rannas, siis saame hakkama, sest üritame varjus liikuda rohkem.

26.päev
Käisime ringi Veronas, Julia maja, Romeo maja, amfiteater, mis oli päris võimas. Silma jäid rõdukesed, kus olid tihti seinamaalingud. Õhtuks saime hosti juurde Cerro Veronesesse, tund aega bussisõitu, aga mitte tavalist, vaid mägede vahel kõrgel. Meie host elas väga ilusas kohas üksinda 4kordses majas. Töötas ta kodus arvutiga ja oli suur reisija. Majas oli 12 voodit ja ta rääkis, et tippajal on ta hostinud 30 couchsurferit korraga. Teinud ka couchsurferite kogunemisi ja peo. Samal päeval saabus sinna ka üks Brasiilia naine ja Verona mees tema poole couchsurfingu kaudu, aga nemad plaanivad sinna jääda kaheks kuuks, sest olid juba ennem üksteist hostinud. Carolina, brasiilanna, tuli Itaaliasse WOOF projekti tegema, mingi World Organic...ehk vabatahtlikuna kuskil
farmis. Ja see Verona tüüp oli ta poisssõber. Õhtul tegid nad meile õhtusöögi, brasiilia toitu ja hiljem läksime jäätisekohvikusse või peaks ma ütlema restorani, sest jäätist oli 50 sorti ja kõiksugu pealiskatted, serveeriti uhkelt taldrikul jne. Lühtrid rippumas laes, ehk see nägi välja nagu jäätiseparadiis. Ja nii väikses kohas! Jäätisekohvikuid leiab muidu palju igas kandis ja jäätis on siin imehea.

27.päev
Tegime maja lähedal mäenõlval pikniku ilusa vaatega koos juustu ja viinamarjadega. Kahjuks hakkas vihma sadama. Sõitsime Bergamo lennujaama ja olime seal öö. Iga pooleteise tunni tagant aeti meid põrandalt magamast üles ja aeti mujale, öeldi, et see ei ole hotell vaid lennujaam. Seega magada väga ei saanud.

28.päev
Lennusõit kestis kaks tundi, pilet maksis umbes tonni. Ryanairi lennuk oli väga väike, meelde jäi veel see, et esimese klassi reisijad jõid ennast purju ning hakkasid stjuardessidega üle lennuki flirtima, mis lõbustas kõiki reisijaid. Pärast maandumist suundusime bussiga Riia kesklinna ja sealt edasi ekspressbussiga Eestisse. Kohilas saime veel nautida mõnusat rokkfestivali.